Lähedaste armastamine ei keela tõepoolest midagi, aga kas on normaalne, et terve mõistus on südamest pimestatud? Põhjus on selles, et vähesed inimesed on valmis oma hingesugulase ehk pimeda armastuse nimel kõike tegema, mistõttu nad pigistavad oma partneri halva suhtumise ees silma kinni. Rahvapäraselt nimetatakse armastust, millel mõnikord puudub loogika, pimedaks armastuseks või "buciniks" ehk armastuse orjadeks. Mis on teie arvates põhjus?
Miks mõned inimesed armuvad pimesi oma partnerisse?
Üks vana kõnekäänd ütles, et armastus on pime. See tähendab, et tunned end oma partnerisse nii armunud, et oled valmis tema heaks kõike tegema, olenemata endast.
Võite isegi alateadlikult eitada tõsiasja, et teie partneril on jooni, hoiakuid, jooni või harjumusi, mida tavaliselt peetakse puudusteks. Kui keegi tunneb, et sinu partneri "tumeda poole" vastu on tehtud ülekohut või talle esitatakse vastuväiteid, kipute seda maha võtma ega näe seda veana või veana.
Pime armastus paneb sind tundma, mida sa teed ja näitama oma partnerile, et see on normaalne, kuid üldiselt on see inimeste arvates liigne, ebareaalne ja kipub olema obsessiivne.
2004. aastal ajakirjas Neuro Image avaldatud Londoni ülikooli kolledži uuring kahtlustab, et põhjus tuleneb sellest, kuidas aju armastust või kiindumust tõlgendab.
Armastuse tunded stimuleerivad üldiselt ajuosa, mida nimetatakse mandelkehaks ja nucleus accumbensiks, tekitades sisemise rahulolu ja eufooriatunde. Eufooria ise on ülemäärase rõõmu tunne.
Aju tõlgendab armastust partneri vastu samamoodi nagu ema armastust lapse vastu
Selles uuringus jõuti järeldusele, et armastuse tunded stimuleerivad aju looma tugevat emotsionaalset sidet kahe inimese vahel, suurendades rõõmu- ja õnnetunnet. Armastuse tunne aga deaktiveerib selle ajuosa, mis on harjunud loogiliselt mõtlema, riske ja puudusi kaaluma ning negatiivseid emotsioone tekitama.
Huvitaval kombel leidsid teadlased, et aju tõlgendab romantilist armastust kahe inimese vahel samana, mis instinktiivset armastust ja emotsionaalset sidet ema ja lapse vahel.
Seetõttu võib pimeda armastuse mõju armastusega ema ja lapse vahel esmapilgul tunduda sama. S mõlemad raskendavad meie jaoks lähedaste puuduste või inetuse nägemist.
See on nii: kuigi emal on jonnakas laps, suudab ta oma last ikkagi igavesti andestada, andestada ja armastada. Samamoodi inimestega, kes armastavad oma partnerit pimesi.
Sellepärast, kui partner tegutseb korduvalt, saab see inimene sellest armastuse nimel aru. Sest põhimõtteliselt on romantilise armastuse printsiip ja emaarmastus liigi püsimajäämisel väga oluline tegur.
Kokkuvõtteks võib öelda, et armastus muudab meid mõnikord mõistmatuks. Samal ajal paneb armastuse stimuleerimine ühe ajuosa tekitama liigset õnnetunnet, mõistuse ja reaalsuse protsessi eest vastutav ajuosa on tegelikult nõrgenenud või "välja lülitatud". Selle tulemusena pimestab armastus teid igasuguse käitumise, vigade ja pahede eest, mis kuuluvad teie armastatud inimesele.
Pime armastus võib panna sind varjama oma partneri nõrkusi
Armastuse tunded aitavad teil luua oma partnerist positiivset muljet ja ettekujutust. Seda nimetatakse sageli positiivseks pettekujutluseks. Mõnel juhul võivad positiivsed oletused teie partneri kohta muuta suhte kestvaks. Kuid veel hullem, see kallutatud reaktsioon kipub sind ka alati oma partneri puudujääke varjama, et suhe ei oleks enam terve.
Näiteks on teie partner tegelikult juba pikka aega truudusetuse märke ilmutanud. Teised inimesed, kes ei ole neisse armunud, tunnevad seda veidrat käitumist, kuid üldiselt mitte teie jaoks.
Põhjus on selles, et teie ajju on kinnistunud positiivsed illusioonid teie partneri kohta, mistõttu kipute seda reaalsust kui arusaamatust kõrvale heitma või isegi märke ignoreerima. Võite pidada neid ka heaks partneriks.
Veelgi hullem on see, kui teie partner ilmutab vägivaldseid või vägivaldseid jooni. Pime armastus maskeerib sageli negatiivse positiivseks, nii et hiljem on sul raske oma partnerist üles ehitada fantaasiatest.
Seda tuleb vahel ka ise treenida. Isegi kui sa armastad, pead sa ikkagi suutma näha oma partneris või teises inimeses tõelisi vigu ja tõdesid.